Kevadtorm on tulemas. Pigem üks suur kahe nädalane grillipidu, kui torm haha.
laupäev, 30. aprill 2011
laupäev, 23. aprill 2011
laupäev, 9. aprill 2011
laupäev, 2. aprill 2011
On rahulik laupäev, tarbinud kergelt alkoholi, muhe olek. Täna öeldi mulle, et eesti keel on ilus keel. Eesti keel on tõesti ilus keel nõustun saja protsendiliselt, mis sest, et mul sellega koolis alati raskusi oli ei tahtnud need komad kunagi oma kohta leida ja sellest ka frustratsioon. Üritan igatahes tänapäeval need kuidagi õigesti omale kohale saada, kuigi ma pole siiani päris kindel, et need oma õige koha leiavad.
Semiootikud on ikka lahedad inimesed. Nende mõttemaailm on nii avar ja lai, lai ja avar. Alati nina raamatus, kergelt boheemlaslikud ja igati hea jutuga, aga kui mõnega täitsa sina peale saada siis suhteliselt nilbe mõttemaailmaga, aga just see ongi see, mis teeb semiootikust semiootiku. Oma teenitud raha raiskavad nad esimesel võimalusel narkootikumidele ja alkoholile, võtavad kohe esimest naist ja järgmine päev elavad rahulikult oma elu õnnelikult edasi. Eluks vajavad nad vähe pole kodus isegi külmkappi hoiavad toitu rõdul. Matemaatikutena üsna saamatud vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Igatahes kõik semiootikud rokivad.
Hullult tõmbab Bobi poole, aga peab osutama vastupanu tema külgetõmbejõule, sest Bob pole nii hea sulle, kui sa arvad. Bob ise teab ka seda, et ta pole sulle hea, aga siiski pressib peale. Bobi võib leida igalt nurgalt. Bob on kõikjal. Bobi eest pole pääsu ta leiab su alati.
Tahaks osata maalida hea meelega maaliks midagi looks midagi enneolematut. Pea üldiselt kubiseb ideedest, aga teostus jätab soovida. Miks on nii põrgulikult raske panna oma idee lõuendile? Sooviksin teha oma mõttemaailmast copy paste lõuendile vot see võtaks silme eest kirjuks.
Alles hiljuti sattus metsalaagris mu telki üks II aste põletushaavadega kaaderkaitseväelane "Kas keegi on siin meedik?" Alguses ei teinud muidugi välja, kuna olin poolunes ja ei leidnud eriti põhjust püsti tõusta mõtlesin, et äkki läheb ära ja siis muidugi kõik reamehed telgis ütlesid mu nime, et mina olen. Küsisin siis, mis mureks ja mis juhtus. Vastas, et öösel läks magamiskott põlema ja mõlemad jalad ära põlenud katki läinud villidega. Ma ei tea kuidas minule sellised õnnetud alati satuvad, aga väga hea saan jälle harjutada. Kerge ravi Burn Shieldiga ja siis transport laatsaretti. Väga põikpäine oli teine ei tahtnud kuidagi laatsaretti minna, aga ega mina ju järgi ei anna. Andsin lõppude lõpuks talle kella aja kus ja millal olla, et viime ta ära. Ta tuli, läksime ja kõik sai korda või noh saab korda tuleb tükk aega ikka sellise astme põletust ravida hea, et niigi läks.
Tere, mina olen Henri ja ma olen meedik.
Semiootikud on ikka lahedad inimesed. Nende mõttemaailm on nii avar ja lai, lai ja avar. Alati nina raamatus, kergelt boheemlaslikud ja igati hea jutuga, aga kui mõnega täitsa sina peale saada siis suhteliselt nilbe mõttemaailmaga, aga just see ongi see, mis teeb semiootikust semiootiku. Oma teenitud raha raiskavad nad esimesel võimalusel narkootikumidele ja alkoholile, võtavad kohe esimest naist ja järgmine päev elavad rahulikult oma elu õnnelikult edasi. Eluks vajavad nad vähe pole kodus isegi külmkappi hoiavad toitu rõdul. Matemaatikutena üsna saamatud vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Igatahes kõik semiootikud rokivad.
Hullult tõmbab Bobi poole, aga peab osutama vastupanu tema külgetõmbejõule, sest Bob pole nii hea sulle, kui sa arvad. Bob ise teab ka seda, et ta pole sulle hea, aga siiski pressib peale. Bobi võib leida igalt nurgalt. Bob on kõikjal. Bobi eest pole pääsu ta leiab su alati.
Tahaks osata maalida hea meelega maaliks midagi looks midagi enneolematut. Pea üldiselt kubiseb ideedest, aga teostus jätab soovida. Miks on nii põrgulikult raske panna oma idee lõuendile? Sooviksin teha oma mõttemaailmast copy paste lõuendile vot see võtaks silme eest kirjuks.
Alles hiljuti sattus metsalaagris mu telki üks II aste põletushaavadega kaaderkaitseväelane "Kas keegi on siin meedik?" Alguses ei teinud muidugi välja, kuna olin poolunes ja ei leidnud eriti põhjust püsti tõusta mõtlesin, et äkki läheb ära ja siis muidugi kõik reamehed telgis ütlesid mu nime, et mina olen. Küsisin siis, mis mureks ja mis juhtus. Vastas, et öösel läks magamiskott põlema ja mõlemad jalad ära põlenud katki läinud villidega. Ma ei tea kuidas minule sellised õnnetud alati satuvad, aga väga hea saan jälle harjutada. Kerge ravi Burn Shieldiga ja siis transport laatsaretti. Väga põikpäine oli teine ei tahtnud kuidagi laatsaretti minna, aga ega mina ju järgi ei anna. Andsin lõppude lõpuks talle kella aja kus ja millal olla, et viime ta ära. Ta tuli, läksime ja kõik sai korda või noh saab korda tuleb tükk aega ikka sellise astme põletust ravida hea, et niigi läks.
Tere, mina olen Henri ja ma olen meedik.
