"Ma elasin, nagu ma elasin, ja ma oleksin võinud ka elada teisiti. Ma tegin seda, aga mitte toda. Seda ma ei teinud, toda aga seevastu tegin."

On soe suve õhtu. Kõik aknad on lahti, kuid palav on siiski.

Kõik teavad, kui väike on Eesti, aga pärast ajateenistuses käimist on ta jäänud veelgi väiksemaks. Kohtad tihti neid patsiente, kes sul kiirabi praktikal olid, kes muidugi sind ära ei tunne, aga ega see mind ei morjenda. Ikka ja jälle tuleb keegi tee peal vastu ja noogutab sulle ning sa vastad neile samaga, sest alles neli päeva tagasi olid sa nendega ühes ja samas üksuses, olid osa ühest tervikust.

Käisin eile Kristiine linnaosa avastamas õigemini kõndisin jalgsi ühes linna otsast teise, sest ei raatsinud osta trammi piletit. Ma ei tea miks, aga teekond mu peas oli palju lühikesem, kui tegelikkuses. Valisin siis spetsiaalselt sellise teekonna mida ennem käinud pole kõik oli äärmiselt silmi paitav, aga no siiski paar inimest pidi mu ees otse teele oksendama.

Uhked vanad majad fassaadis hargnevad mõrad, aga see just näitabki iseloomu. Pole teist samasugust, mis ehiks Kristiine linnaosa.

Ajateenistus läbi ja ei oskagi kohe olla. Täna hommikul käisin jooksmas, üle pika aja sai jälle trenni tehtud jooksin mõnuga, aga kurjam ära väsitas tiba, kuid mitte nii, et enam edasi ei jõuaks selline mõnus. Mõõtsin kaardil distantsi milleks oli 2,8 kilomeetrit ja aeg 13:37.

Hullumaja, lasteaia ja vangla hübriid ja nii ongi.