Sissekanne 346

Olen triivinud siin kosmoses juba tunde. Pole ainsamadki märki tundmatutest lendavatest objektidest, mida rohelised mehikesed navigeeriksid.

Lõunaks sõin vedela leiva pastat vedela kilu pastaga, peale võtsin apelsini pastat, mis nagu peaks olema mahla asendaja.

Kuu on suurem kui maa pealt vaadates, aga see on ju loogiline. Tähti on nii palju, maa peal pole piisavalt paparatsosid, et kõiki neid tähti jäädvustada.

Tahaks minna välja oma kosmoselaevast, pumbata täis täispumbatav korvpalli korv ja korvpalli kosmoses mängida. Oleksin esimene inimene kosmoses, kes mängis korvpalli. High fives!

Ainsaks kaaslaseks on mul väljaõpetatud šimpans nimega Tom, kes juhib kogu seda kaadervärki. Ta pole just kõige parem jutukaaslane. Igatsen inimrassi, kohe õudsalt igatsen. Kuue kuu pärast peaks planeet Maa atmosfääri tagasi sisenema. Ootan juba pingsalt seda hetke ausalt öeldes.

There's no place like home.