Kodu kallis kasarmu

No nii tulime siis tagasi viie päevasest linna laagrist Tapalt. Kuhu me järjekordselt kell kolm öösel häirega läksime. See kord oli vähe lebom sai ikka kuus tundi iga öö magatud, aga jube külm oli koguaeg ja hommikul krampis jalad olid igapäevane nähtus. Vähemalt ei pidanud kuivtoitu sööma. Igapäev veeti sooja toitu kohale. Seal väljas saime isegi paremini süüa, kui siin Paldiskis sööklas ulme.

Natukene siis nüüd ka asjast. Õppisime linnalahingu pidamist erinevaid viise kuidas aknast siseneda nii esimese korruse, kui ka teise ja kolmanda omast siin kohal peaks mainima, et keegi ei kukkunudki ja ei maandunud päeva lõpuks ratastoolis. Tegime koridore, treppe puhtaks, rohelist tunnelit majani. Sain isegi lõhkepaketti visata. Kõik ei saanud, et siis nä nä nä mina sain ja sina ei saanud.

Toimus ka A6 laskmine või oli see A7 ei mäleta arrrh. Igatahes point oli selles, et tegime kokku kaheksateist lasku, mis pidid saja meetri pealt tabama märki, aga asi, mis selle raskeks tegi oli see, et kolm korda pidi salve laadima ja oli ainult kas kolm või viis sekundit oma laskude sooritamiseks. Lühidalt siis Henri on profilaskur ta tabas kõik kaheksateist märki oli üks neist eliit laskuritest.

Viimasel päeval oli siis linnalahing ja kaader tegi meile vastutegevust. Muidugi lendas otse mu nina alla lõhkepakett high five, aga ei see polnud paha tunne mõnus isegi. Tegime ilusti lõpuni ära ainult, et üks suutis tsiviilisiku maha lasta. Läks Ramboks kätte ära. Lõpus sai üle jäänud kuulid niisama ära täristada. Vaevu suutsid isegi esimese salve ära tühjendada lahingu käigus nii, et 2x25 said veel niisama ära täristada nii pikkade või lühikeste valangutega, kui soovi oli. Pärast oma relva puhastamine oli piin see tõmbas ikka mõnusalt tahma ära, aga lõppude lõpuks puhtamaks ta sai rõhutan puhtamaks, sest relva ei saa kunagi puhtaks. Proovi sa vaid väita, et su relv on puhas. Saad kohe kabaga vastu pead.

Sõin ära seal kümme Snickersit. Magusa söömisega on sõjaväes ikka täitsa käest ära läinud. Hakkan nüüd piiri pidama. Enne sõjaväge põhimõtteliselt üldse ei söönud magusat, aga siin oeh. Juba kahe nädala pärast ongi lõpu rännak ja siis kümme päeva (kaks nädalat) puhkust ajee. Hetkel nagu ei tulegi kohe pähe mida veel kirja võiks panna eks ma siis lõpetan paari asjakohase sõnaga "25 ja juba ongi tehtud".

Paar pilti neile, kes pole sõdurpoissi veel külastamas käinud!
Selline näeb Henri välja sõjaväevormis.

No nii haarasin kuldsest võimalusest kinni ja hüppasin arvuti taha.

See nädal läksime siis Whiskey 3 häirega kell 3 öösel metsalaagrisse. Päris kurnav laager oli. Kokku saime viie päeva jooksul maksimum 10 tundi magada.

Keerasin käru ja sain ka oma jaoga motivatsiooni palki kanda. See oli äärmiselt motiveeriv peaks mainima, aga vähemalt ei pidanud ma telliskivisid oma rakmete külge riputama või siis puidust relva voolima ja seda õlal kandma. Üks sell käis üldse ämber rakmete küljes ringi. No sellest ma ei saanud kohe üldse aru.

Magasime pibide all e. telkmantlitest tegime telgid ja siis viskusime sinna alla. Koguaeg oli häire häire aa pimedas oma kaevikusse jõudmine on ikka paras tsirkus. Ma ei tea, kui mitu selli öö jooksul minu kaevikusse kukkus tsipa ebameeldiv. Viimasel ööl pidime kaevikus magama ja päris hea oli. Kui magasin telgis siis häire ajal sain kohe üles, aga kaevikus magasin nagu nott mingi sell karjus mu peale 10 minutit ennem, kui ma üles ärkasin. Nii siis kaevik > pibi.

Iga päev sõid oma rosinaid ja halvaad, sest sprotid pole just minu jaoks ja neid külmi toite polnud aega teha ja kõht nüüd nii tühi ka polnud. 5 kilo võtsin alla 4 päevaga põhimõtteliselt väike hookus pookus.

Orienteerumis päeval sain esimese koha ja sain võimaluse minna Valgejärvele ujuma õhtul! OUJEE see oli nagu parim, aga osad said nii kaua kaldal palki hoida kuni ma ujumas käisin. Mingi 12km läbisin 2h 30min. Veepudel oli tühi paar jõhvikat korjasin üles ja sõin ära, aga vihma sadas nii palju, et sain läbimärjaks koos varustusega, mis omakorda muutus mitu mitu kilo raskemaks.

Aga olgu rahvas ma nüüd lippan. Olge muhedad edasi.

Hotel Echo November Romeo India

Täna rokin miiniväljal. Surkides maalapil noaga märkides teed, seljal "surnud" võitlejate relvad. Muredest tühi on lagendik.

Viis relva kaasaarvatud enda oma, aga ega see lisa 20kg seljal pole midagi. Rakmed ka kõigest 15kg vast. 35kg + kiiver. Vinks vonks :-D

Käimas on 31. päev oujee, aga ärge arvake, et ma siin pingsalt päevi loen.