Et nagu wow.. ausalt ka

Kodu kallis kasarmu

No nii tulime siis tagasi viie päevasest linna laagrist Tapalt. Kuhu me järjekordselt kell kolm öösel häirega läksime. See kord oli vähe lebom sai ikka kuus tundi iga öö magatud, aga jube külm oli koguaeg ja hommikul krampis jalad olid igapäevane nähtus. Vähemalt ei pidanud kuivtoitu sööma. Igapäev veeti sooja toitu kohale. Seal väljas saime isegi paremini süüa, kui siin Paldiskis sööklas ulme.

Natukene siis nüüd ka asjast. Õppisime linnalahingu pidamist erinevaid viise kuidas aknast siseneda nii esimese korruse, kui ka teise ja kolmanda omast siin kohal peaks mainima, et keegi ei kukkunudki ja ei maandunud päeva lõpuks ratastoolis. Tegime koridore, treppe puhtaks, rohelist tunnelit majani. Sain isegi lõhkepaketti visata. Kõik ei saanud, et siis nä nä nä mina sain ja sina ei saanud.

Toimus ka A6 laskmine või oli see A7 ei mäleta arrrh. Igatahes point oli selles, et tegime kokku kaheksateist lasku, mis pidid saja meetri pealt tabama märki, aga asi, mis selle raskeks tegi oli see, et kolm korda pidi salve laadima ja oli ainult kas kolm või viis sekundit oma laskude sooritamiseks. Lühidalt siis Henri on profilaskur ta tabas kõik kaheksateist märki oli üks neist eliit laskuritest.

Viimasel päeval oli siis linnalahing ja kaader tegi meile vastutegevust. Muidugi lendas otse mu nina alla lõhkepakett high five, aga ei see polnud paha tunne mõnus isegi. Tegime ilusti lõpuni ära ainult, et üks suutis tsiviilisiku maha lasta. Läks Ramboks kätte ära. Lõpus sai üle jäänud kuulid niisama ära täristada. Vaevu suutsid isegi esimese salve ära tühjendada lahingu käigus nii, et 2x25 said veel niisama ära täristada nii pikkade või lühikeste valangutega, kui soovi oli. Pärast oma relva puhastamine oli piin see tõmbas ikka mõnusalt tahma ära, aga lõppude lõpuks puhtamaks ta sai rõhutan puhtamaks, sest relva ei saa kunagi puhtaks. Proovi sa vaid väita, et su relv on puhas. Saad kohe kabaga vastu pead.

Sõin ära seal kümme Snickersit. Magusa söömisega on sõjaväes ikka täitsa käest ära läinud. Hakkan nüüd piiri pidama. Enne sõjaväge põhimõtteliselt üldse ei söönud magusat, aga siin oeh. Juba kahe nädala pärast ongi lõpu rännak ja siis kümme päeva (kaks nädalat) puhkust ajee. Hetkel nagu ei tulegi kohe pähe mida veel kirja võiks panna eks ma siis lõpetan paari asjakohase sõnaga "25 ja juba ongi tehtud".