Et nagu wow.. ausalt ka

Teisipäeva hommikul kell 04:00 tuli öine äratus kuna üks jagu ei käinud hommikul võimlemas tänu sellele saime teha pikemalt hommiku võimlemist ehk siis läksime territooriumilt välja Tallinna peale jooksma lahingrakmetes väga lõbus arvestades seda, et kell 09:30 oli väljasõit rühmaparameediku eriala kursuse lõpurännakule mõnusalt soisesse rabasse Kõrvemaale võrratu lihtsalt. Läbisin oma jaoga kolmkümmend seitse kilomeetrit kõigest kahekümne ühe tunni ja kahekümne kolme minutiga väga viis. Tagasi sõites olid silmad pahupidi peas ja kõik nokkisid. Ma muidugi suutsin oma istmelt maha kukkuda ka õnneks oli vahekäik seljakotte täis läks hästi. Rännak oli kindlasti raskeim, mis siiani on olnud. Üks võitleja vajus jääst läbi juba rännaku alguses ja kauguses jäi paistma ainult peanupp muidugi olin ma esimene, kes kohale tõttas olles siis lähim talle kõik sai korda. Sai siis rännatud radadel, mille põdrad ja metssead olid lumme tekitanud väga mõnus vähemalt ei pidanud olema puusani lumes. Jääl liikusime ka tihti teades riski, kuid asi oli seda väärt lõppude lõpuks. Suvel läheks kindlasti uuesti, aga talvel pigem mitte liiga koormav lihtsalt. Homme saabki siis see ilus elu meil siin läbi ja läheme tagasi Paldiskisse ouje.