Kirjutaksin praegu kuidas ma maadlesin agressiivse krambitajaga, kes ei reageerinud isegi 10mg Diazepamile ja olime sunnitud ta panema vaakumlahasesse. Seda kuidas ma elustasin ühte paadunud alkohoolikut tuba täis viinapudeleid suust eritumas pruuni mao sekreeti, adrenaliini manustades, naatrium kloriidi tilgutades samal ajal ventileerides ja süda masseerides. Raske on leida sõnu selle jaoks. Viidad pikad päevad sees õppides, õppides ja enne magama minekut veel kord õppides, aga siis tuleb see hetk mil kõik õpitu on vaja kasutusele võtta. Jooksed defibrillaatoriga jäisel lumisel tänaval maja poole lootes ise püstijäämisele elamus missugune.
Tallinna Kiirabi ma vist armastan sind.
2 kommentaari:
Oleks meil rohkem Sinusuguseid tublisid inimesi! :) Ja nii üksikasjalikud kirjeldused...lugesin igat lauset 2 korda, et ikka mingi point kohale ka jõuaks :D
Panin jah siin veits Albert Camus-d uh või siiski ärgem tõmmakem paralleele minu ja tema vahel, kes on siiski võitnud Nobeli kirjandusauhinna.
Postita kommentaar