Televisioon ja filmindus tapab inimloomust. Elame nii nagu filmis või vähemalt püüdleme sinna poole. Tahame kõik olla võimsad advokaadid, rikkad pankurid, action-jacksonitest politseinikud. Tahame seda õnnelikku lõppu, mis igal filmil. Tahame oma komöödiat. Ei taha olla see inimene kõrvalosas, kellel ei lähe nii hästi. Tahame olla peaosas. Tahame olla maailma keskpunkt. Vaatame televiisorit, sest televiisor räägib meiega, televisioonile ei pea me vastama, kes see siis soovib päris inimesega näost näkku rääkida? Räägime parem online, kui sedagi. Nädalavahetuseks tuleme kodust välja, et juua ennast täis grupiviisiliselt. Paneme pidu, joome mällarisse räägime sellest kui palju Laua Viin taas on odavnenud ja mis seis on õlu hindadega. Joome ennast nii kasti, et oleks millest E-N rääkida nii karm pidu oli lihtsalt. Töötame selleks, et uuesti juua. Maailm on ju nii jube, et kaine pilguga ei kõlba seda üldse vaadatagi eks? Lähme nüüd kõik televiisorit vaatama, vaatame kuidas peab elama. Teeme väiksed õlled ka kõrvale ega muidu ju ei saa.
Televisioonis peitub elu mõte. Televisioon näitab meile, mis on elu.
Oeh ma olen nii katki ikka. xO
5 kommentaari:
see algus mulle meeldis.
hästi läheb sul...siiralt ei tunne kaasa
Oota ee mõh? Ma ei saa aru nüüd :D
hmm, sellega seoses tuleb mulle meelde praegu ühte toredasse kohta seina peale kirjutatud lause.
"Kas televisioon imiteerib elu või imiteerib elu televisiooni?"
Mina kipun arvama, et see pole ühe suunaline tänav pigem ikka kahe suunaline, aga ma olen kindel, et ühes suunas sõidab rohkem autosid, kui teises suunas.
Postita kommentaar