Et nagu wow.. ausalt ka

Lõpurännak jõudis lõpule kell oli 3:20 hommikul. Kõndisin päevaga maha 60 kilomeetrit, sest päeval oli mul veel üle 25 kilomeetri orienteerumist. Vedas neil, kes tegid oma orienteerumise päev varem ära, aga samas ei vedanud ka, sest nad ei saanud jutti ära käia ning hommikul olid valudes teades, et nad peavad veel öösel läbima 30 kilomeetrit. Rännak ise oli pikk ja vaevaline tundsid kuidas kohe kõnnid pankrannikult alla, sest pea käis ringi ja pankranniku äär oli väga lähedal kõigest 2-5 meetrit. Päris mitu inimest oksendas ja tasapisi hakkasid krambid inimesi vaevama. Võtsid kõige kaugema orientiiri oma silme ette, heitsid kõik mõtted peast ja kõndisid lihtsalt tuimalt teades, et kunagi saab see läbi ja saad pärast öelda ning mõelda endamisi, et ma ei andnud alla saavutasin enda jaoks midagi enneolematut. Olid üle valust ja väsimusest. See sobis mulle hästi olen alati olnud sellise mõtteviisiga. Kindlasti oli see siiani raskeim katsumus/tuleproov mu elus.

Mis ei tapa, teeb tugevaks hullemal juhul vigaseks.